Sandra koogid

Rabarberikookidega on küll nii, et eks igaühel ole oma lemmik. Minu lemmik on vist rabarberikook toscakattega (kuigi ausalt öeldes ega rabarberi-kohupiima purukook ei jää sellele tõepoolest kuidagi alla). Retsept pole pärit ei kusagilt mujalt kui vanast heast Toidutarest. Olgu see siinkohal jäädvustatud, et ma seda iga kord internetist otsima ei peaks. 

Toscakoogi retsepte on internetist muidugi palju, aga mulle hakkas see kunagi meeldima ja olen seda kogu aeg teinud. Saab ka õuntega, aga siis pole nii palju suhkrut vaja.

• 6 -7 dl tükeldatud rabarberit
• 2 sl suhkrut
• 1 tl kaneeli

Põhi:

• 2 muna
• 1,5 dl suhkrut
• 50 g võid
• 0,5 dl piima
• 2 dl nisujahu
• 1 tl küpsetuspulbrit

Tosckate:

• 75 g võid
• 1 dl suhkrut
• 2 sl nisujahu
• 1 sl piima
• 100 g mandlilaaste

Pane ahi 200 C juurde sooja.

Koori ja tükelda rabarberid, sega suhkru ja kaneeliga, kuni kooki valmistad.

Kata ümarguse lahtikäiva 24 cm koogivormi põhi küpsetuspaberiga ja määri servad võiga.

Sulata või ja lase jahtuda. Vahusta munad suhkruga (saab ka ilma mikserita).

Sega kuivained omavahel.

Lisa munavahule sulavõi, piim ka kuivained. Töötle ühtlaseks.

Vala taigen vormi ja küpseta max 10 minutit. Liiga tahedaks ei tohiks kook pealt minna, sest rabarberid peavad pisut siiski koogi sisse vajuma.

Võta kook ahjust ja laota peale rabarberid. Küpseta veel 10 minutit. Samal ajal valmista toscakate. Selleks sulata potis või ja sega hulka ülejäänud katteained. Lase korraks keema.

Võta kook taas ahjust ja laota peale toscakate, kõige paremini õnnestub see teelusikaga.

Pane kook veel 10 minutiks ahju, kuni toscakate on kuldne, aga mitte liiga pruun.

Mõte teha kook, mis oleks nagu üks suur kohuke, tekkis mul juba ammu, sest ma olen suur Karumsi kohukeste fänn, aga lihtsalt mitu kohukest korraga ära süüa oleks ju imelik. Lisaks on kohukestel (ja ka šokolaadiglasuuris jäätistel) alati üks häda: glasuuri võiks olla veelgi rohkem, sest see on ju parim osa. Seega mis oleks, kui oleks selline kook, kus kreemise kohipiimatäidise peal on ohtralt glasuuri? 

Internetis on rahvas ise kohukesi teinud küll ja selle põhjal ka koogiretsepti koostasin. Kõige rohkem aitas mind seejuures Ragne Värki blogi, kel nüüd on vist ühes oma kokaraamatus ka täitsa sellenimeline kook. 

Või teeb täidise piisavalt tahkeks, isegi kohupiima ei ole vaja nõrutada. Magustoit maitseb veidi pasha moodi ja sobib seega lihavõttelauale. Sisse võib panna kookoshelbeid või mida iganes, mis ka pasha sisse käib.

21-22 cm lahtikäiv ümmargune koogivorm

Küpsisepõhi 

• 180 g kakaoküpsiseid
• 100 g võid

Täidis

• 200 g toorjuustu
• 400 g tavalist kohupiima
• 100 g toasooja võid
• 8 spl suhkrut
• 1 tl vanilliekstrakti

Glasuur

• 100 g võid
• 2 sl rõõska koort
• 3 sl suhkrut
• 2 sl kakaopulbrit

Viimasel ajal on olnud huvitavad ilmad. Aknast välja vaadates tundub päike nii kutsuvalt soe, aga see on lõks: temperatuur on tegelikult vaevu üle nulli ja puhub lõikav tuul. Aga mis oleks, kui saaks seda päikest nautida nagu “peaaegu õues”? 

Minu meelest on kas siis majaga ühendatud veranda või eraldi klaasmajake-kasvuhoone kui võimalus suve kevadesse ja sügisesse pikendada meie kliimas hämmastavalt vähe rakendatud lahendus. Ja ei, ma ei räägi aiandusest. Rohelus meeldib mulle väga, aga taimedega tegelemine on mulle siiamaani kahjuks võõraks jäänud. 

Eelkõige teeksin ma aga kasvuhoonesse või verandale kohviku. Või korraldaks seal brunche, õhtusööke, pidusid. Lühtrid, valgusketid, küünlajalad…. Kasvuhooned meeldivad mulle eriti ja neid on mõistagi väga erinevaid: nii pisikesi, kus mahub vaevu ringi pöörama, kui hiiglaslikke nagu Kristallpalee. Tartu raekoja plats on jõulude ajal juba aastaid väga võluv oma klaasist külaga.

Niisiis kuhu minna, kui tahta verandal kohvi juua, sest õues istumiseks on liiga külm, aga tuba pole nagu päris “see” ja endal juhtumisi verandat (klaasitud rõdu, terrassi, aiamaja vmt) ei ole?

Supelsakste kohvikul Pärnus on kõige klassikalisem armas veranda. Villa Wesseti restoranil seal samas on veranda. Viigi kohvikul Haapsalus on modernsema ilmega veranda. Pädaste mõisa restorani Alexander terrass on klaasitud. Karjase Saial on kohviku ees väike kasvuhoone laudade ja toolidega. Noa restoran on tervenisti nagu üks suur veranda - ega Eestis merevaadet enamuse ajast teisiti nautida ei saagi, kui külma meretuule eest kaitsva klaasi taga.

Rohkem mul meelde ei tule. Ülejäänud kohad on nagu pigem lihtsalt suurte akendega. Kokkuvõttes peab tõdema, et õigeid kohvikuid verandaga on ainult üks ja kasvuhoonega samuti üks. Parandage mind palun, kui ma kellegi ülekohtuselt unustasin. Ootan huviga. 

Kasvuhoonekohvik… Millalgi mõtlesin selle teostamise praktilistele aspektidele päris põhjalikult. Majaga ühendatud klaasitud ruum on äge, aga erilises vaimustuses olen ma siiski kasvuhoonetest kui õue elutubadest. Neist omakorda on kõige võluvamad vanad, juba päevinäinud, veidi unustatud ja hooletusse jäetud triiphooned. Metsik taimestik, mõni katkine aknaruut. Vanasti olid kasvuhoonetes isegi ahjud. Ma ei tea, kuidas on lood tänapäeva koduaedades (Luunjast ma ei räägi).

Kui ma kõige üleamise pildi* Insta storysse panin, siis minult küsiti, et kas selline koht on päriselt olemas. Küllap ta kuskil on, väikese fotolavastuse abiga. Aga mina küll sellist kohta ei tea. Veel.

P.S. Mitmed elulised asjaolud on tinginud, et ma ei ole mitu kuud ühtegi kooki teinud, aga nii see ei jää. Järgmised pop-up kohvikud on ka juba plaanis.

*Pildid on Pinterestist.

Ma pean tunnistama, et ma ei ole väga suur õunakookide asutaja. Ei teagi täpselt, miks. Õunakook tundub kuidagi nii - tavaline. Õunakooke teeb igaüks. Õunakoogiga on raske üllatada. Õuna kombineeritakse tavaliselt kaneeliga ja seega on õunakoogil üsna kindel "õunakoogi maitse". Ma ei tea.

Küll aga olen ma suur hooajalisuse austaja ja juba ammu ootasin esimesi koduseid koogiõunu. Ise sõbra aiast korjasin. Plaan nende õuntega oli mul seekord samuti juba ette paigas - tagurpidi kooki. Sest õunad+karamell - ega midagi veelgi paremat polegi õuntega vist võimalik teha. 

Huvitav küll, aga ma ei olnud tagurpidi kooki nagu kuulus tarte tatin, kunagi varem teinud. Seal on mitu asja. Mulle meeldib kooke teha ette, aga sellist kooki peab serveerima soojalt. Seega on ajastus keeruline. Teiseks on vaja sobivat vormi. Aga nüüd leidsin neile probleemidele lahendused. 

Karamell:

• 60 g võid
• 100 g heledat muscavado suhkrut
• 50 ml rõõska koort (osta 4 dl, ülejäänuga saad serveerida)
• 0,5 tl kaneeli
• näpuotsatäis soola
• 2 suurt haput õuna

Biskviit:

• 120 g jahu
• 1 tl küpsetuspulbrit
• 0,5 tl soodat
• 0,5 tl kaneeli
• 0,5 tl vanilli
• 140 g pruuni suhkrut
• näpuotsatäis soola
• 2 muna
• 120 g kreeka jogurtit
• 100 ml maitseta toiduõli

Pane ahi 180 C (pöördõhk) juurde sooja. Koori ja viiluta õunad õhukeselt. Mõõda kõik katteained vormi ja  pane sinna ka õunaviilud. Pane vorm ahju, et suhkur ja või sulaksid ning õunad juba natuke pehmeneksid. Selleks ei pea ootama, et ahi temperatuuri saavutaks. Sega vahepeal, et segu tuleks ühtlane.

Samal ajal valmista taigen. Mõõda ühte nõusse kuivained ja sega. Kausis vispelda munad suhkruga lahti. Lisa vedelikud. Vahetult enne vormi lisamist sega kuivained vedelikusegu hulka (nii ei jõua sooda liiga vara ära reageerida) ja sega ainult nii palju kui parasjagu vaja.

Võta vorm ahjust ja vaata, et kõik oleks segunenud ja aja õunad ühtlase kihina laiali. Laota peale taigen (võib tunduda, et seda on vähevõitu, aga see kerkib päris palju). Küpseta 180 C ahjus umbes 25 minutit või kuni kook on pealt kuldne ja koogi sisse torgatud tikk jääb puhtaks.

Võta kook ahjust ja lase jahtuda umbes 10 minutit. Vabasta vajadusel koogi servad noaga vormi küljest. 

Kui kook on natuke jahtunud, kummuta see serveerimisalusele (kaua ei tohi oodata, muidu ei tule karamell enam vormi küljest lahti). Serveeri soojalt koos vahukoore või jäätisega või mõlemaga.

Rullbiskviit on jälle üks kook, mis on mulle mõningaid väljakutseid pakkunud. Tegu on ju lihtsa retseptiga, mis tänapäeval näeb internetis üldiselt välja selline, et vahusta munad suhkruga, sõelu hulka jahu-tärklise segu, küpseta 180 C kraadi juures, kummuta suhkruga ülepuistatud küpsetuspaberile ja keera soojalt rulli. Vot aga ei ole mina selliselt head mahlast rullbiskviiti saanud. Lõpuks pöördusin algallikate ehk Ida Savi "Saiad, pirukad, koogid" poole ja siin on nüüd siis retsept, mille järgi tuleb mahlane ja hästi rulli keeratav rullbiskviit. Oluline on ka see, et täitmisega ei tasu liiga kaua oodata - biskviitkook kuivab tõesti kiiresti.

Biskviit:

• 5 muna
• 5 spl suhkrut
• 3 spl jahu
• 2 spl kartulitärklist

Pane ahi 200 C juurde sooja. Eralda munavalged ja -kollased. Vahusta munavalgeid vähehaaval suhkrut lisades mikseriga. Kui kogu suhkur on lisatud, vahusta paar minutit veel. Vahusta mikserit vahepeal pesemata munakollased heledaks. Sega kokku jahu ja tärklis. Lisa kuivained sõeludes vaheldumisi munakollasega munavalgemassile (jah, just sedapidid). 

Kata suur ahjuplaat küpsetuspaberiga, nii et servad on ka kaetud. Määri taigen ahjuplaadile. Küpseta 8 minutit.

Edasi teen mina nii, et puistan silikoonist taignamatile natuke suhkrut ja kummutan ahjust võetud biskviidi kohe sinna peale, eemaldan ettevaatlikult küpsetuspaberi, pööran selle teistpidi, panen biskviidi peale ja keeran koos paberiga rulli. Lasen jahtuda umbes tunni - kreemiga täitmiseks ei tohi biskviit olla soe. Kui sellist silikoonmatti pole, siis tuleb biskviit kummutada suhkruga ülepuistatud küpsetuspaberile, eemaldada taaskord teine paber ja keerata koos aluspaberiga rulli.

Kreem:

• 300 ml vahukoort
• 200 g kohupiima
• 5-6 spl tuhksuhkrut
• 1 tl vanillipastat
• 300 + 100 g maasikaid

Vahusta koor suhkru ja vanillipastaga pehmeks vahuks. Vahustamise lõpupoole lisa ka kohupiim, et kõik ühtlaselt seguneks. Eralda umbes suur kulbitäis kreemi, et sellega hiljem kook katta. Haki u 300 g maasikaid väikesteks viiludeks ja sega kohupiimamassi hulka. Keera biskviit rullist lahti ja määri maasikakreem peale. Keera uuesti rulli ja kata ülejäänud kreemiga. Viiluta ülejäänud 100 g maasikaid õhukeselt ja lao koogi peale. Lase enne serveerimist veidi jahedas seista.

• 100 g pehmet võid
• 1 dl suhkrut
• 400-500 g toasooja kohupiima või kohupiimapastat
• 2 dl vahukoort
• 2 spl sidrunimahla
• 1 sidruni koor
• 1 tl vanilliekstrakti
• 100 g kuivatatud aprikoose
• 100 g rosinaid
• 100 g mandlilaaste

Võta suurem sõel või pashavorm), pane selle sisse ühekordselt marli (meditsiinilist marlit müüakse apteegis). Kalla segu sinna sisse, lapi marli nurgad pealt kokku, tõsta vorm kausi kohale nõrguma ja pane vajutis raskuseks peale. 400 g on umbes paras raskus. Hoia külmkapis. Esimese paari tunniga nõrgub välja enamus vedelikust ja seda tuleb käia ära valamas. Siiski võiks lasta pashal nii umbes ööpäeva nõrguda. 

Serveerimiseks kummuta magustoit alusele ja eemalda ettevaatlikult marli. Ära loodagi, et õnnestub lõigata ilusaid tükke - see ei ole kook.

See lihtne ja kodune kook on ilmselt paljudele tuttav. See on ka üks esimesi kooke, mida ma kunagi ammu koogimaailmas alles alustades katsetasin. Mahe ja mahlane, võlub see kook peaaegu kõik ära. 

Miks siis panna ikkagi veelkord üles retsept, mille sarnaseid guugeldades internetist juba mitu leiab? Aga sellepärast, et minu jaoks on just selliste koguste ja koostisosadega kõik detailid täiuseni paigas. Täius muidugi on koogimaailmas maitseasi, nii et proovigu igaüks ise järele.

Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Sega omavahel kuivained ja lisa need lusikaga segades võisegule kuni saad ühtlase taigna. Suru tainas 26 cm läbimõõduga vormi põhja ja äärtele. Pane ahju soojenemise ajaks külmkappi. 

Soojenda ahi 200 C kraadini. Torgi põhi kahvliga auguliseks ja küpseta ahjus kesmisel siinil 10 minutit. (Servad kerkivad pisut tasasemaks, aga sellest pole midagi.) 

Nõruta virsikupoolikud ja lao need tervena põhjale (u 8 tk). Vala kohupiimasegu virsikutele ja küpseta sama 200 C kraadi juures veel 30 minutit. Kook ei tohi pealt pruunistuda ja peab keskelt veel kergelt võdisema. Jahuta külmkapis täielikult, soovitavalt üleöö.