Kui ma väike olin, tegi vanaema aeg-ajalt, kui me külla tulime, Napoleoni kooki. See oli suur madal kook, mille kihtide vahel oli kreem, mida ma pidasin võikreemiks, ning mingi hapu moos. Oli ilmselge, et sellise koogi tegemine pole naljaasi ja vanemaks saades ei jaksanud ta enam nii töömahukaid küpsetisi ette võtta. Siis oli ikka purukook (samuti vanaema ületamatu klassika) ja Tupperware vormis tarretatud magustoidud.

Kunagi palju aastaid hiljem läks Napoleoni kook Eestis miskipärast väga moodi. Vähemalt mulle tundus nii, et see oli uus trend, aga ma võin ka eksida, sest pikka aega ei huvitanud mind ei küpsetamine, koogid ega toit üldse. Parem oleks, kui oleks kuidagi lihtsamini elus püsimiseks vajaliku energia tankida saanud. Muidugi Werneri kooke sai Tartus mingist hetkest alates, kui natuke rohkem raha oli, ikka söödud ja Werneris oli Napoleoni kook, mis mulle siis väga maitses, küll kogu aeg olemas. 2010. Aastal avati Põhjaka mõisa restoran ja miskipärast seostub mulle Napoleoni maania algus just sellega. Peagi märkasin, et polnud kohvikut, kus seda poleks pakutud. Aga kõik need Napoleonid erinesid fundamentaalselt minu Napoleoni koogi etalonist. Mulle ei meeldi keedukreem ja kihid olid sageli liiga krõbedad, nii et lusika sisse löömisel hakkasid need üksteise suhtes libisema ja koogitükk vajus laiali. Ajapikku tüdinesin ka Werneri variandist.

Vanaema lahkumisest saab varsti aasta, aga millalgi varem olin ma õnneks taibanud temalt lõpuks uurida, kuidas ta Napoleoni kooki täpselt tegi. Ta näitas mulle lugeja saadetud retsepti ühes Nõukogude Naise numbris, kus see kandis nime Hilja napooleonikook. Pildistasin retsepti üles, ajakirja numbrit kahjuks ei tea.

Retsept ootas pikalt oma aega, sest mul oli suhteliselt hirmus mälestus Napoleoni koogi tegemisest kunagi Tartus ülikooli esimesel aastal, kui minu korterikaaslane nende kihtide küpsetamise vastu ööd ette võtta otsustas ja mina teda aitasin. Ega mul muud eriti üle ei jäänud, sest minu tuba oli hruštšovka läbikäidav elutuba ja kui pisikeses köögis oli käimas selline suurprojekt, ei saanud magamisest juttugi olla. Valminud kooki ma ei mäleta üldse, ainult seda ajakulu ja häda nende kihtide piisavalt õhukeseks saamisega selles olematu tööpinnaga köögis.

Mul oli ikka mõte, et teen kooki nii, et vanaema saab ka proovida ja oma hinnangu anda. Kahjuks seda ei juhtunud kunagi. Ei tasu edasi lükata asju, mida võiks teha kohe. Nüüd lõpuks leidsin aega ja tahtmist ning tegin selle koogi enda ja õe sünnipäeva tähistamiseks. Siikohal kummardan meie emade, vanaemade ja vanavanaemade ees, kes tegid selliseid ja teisi kooke käsitsi ning puuahjus. Mina ei kujuta ette, kuidas ma käsitsi oleks näiteks kreemi õige konsistentsi saavutanud. Lauamikser ja pöördõhuga ahi tegid aga koogi peaaegu et ise valmis.

Tegemist on nn vale-napoleoni koogiga, sest põhjad tehakse hapukooretaignast, mis on tunduvalt lihtsam variant. Kreem on aga niivõrd huvitav, et ausalt öeldes ei ole ma sellise kreemi retsepti kuskil mujal näinud. Ka mitte Ida Savi “Saiades, pirukates, kookides” ega ühes klassikalise kondiitrikunsti piiblis, mis mul on. Aga mulle väga meeldis.

Valmista põhjad nii, et need saaksid enne kokkupanemist täielikult jahtuda. Sega-sõtku kõik taigna koostisained ühtlaseks kokku. Kõige parem on seda teha laumikseri taignakonksuga: lihtsalt kõik ained kaussi ja mikser segama. Paki tainas pallina toidukilesse ja hoia nii umbes pool tundi külmkapis. Jaga siis taignapall viieks võrdseks osaks (kõige täpsemini saab kaalu abil). Pane ahi 220 C juurde sooja (pöördõhuga 200) Rulli iga osa nii õhukeseks kui võimalik hoides ülejäänud tainast samal ajal külmas. Kõige paremini õnnestub rullimine nii, et esmalt rullid jahusel laual, seejärel asetad taignatüki peale küpsetuspaberi, pöörad selle rulli abil ümber ja siis viimistled lõplikult võimalikult ühtlasele kujule. Küpseta igat kihti 7-8 minutit. Pöördõhuga saab küpsetada mitu taignaplaati korraga. Lõik jahtunud kihid kõik ühesuuruseks. Nendest äärtest tuleb katteks puru.

Kreemi valmistamiseks kuumuta kohvikoor vesivannil tuliseks. Vahusta võid suhkruga (lauamikseril see tugevam vahustaja mitte vispel) ja lisa vahustades munakollased ning vanill. Hakka supilusikaga kuuma koort lisama lastes mikseril samal ajal pidevalt töötada. Jätka kuni oled saavutanud sobiva vedelamapoolse konsistentsi. Valmis kreem on ühtlane ja siidine.

Määri esimesele koogikihile kreemi, teisele moosi ja järgmistele kreemi. Viimaseks jääb kreemikiht, millele raputa taignaäärtest saadud puru. Lase koogil esmalt paar tundi toasoojas seista, et maitsed läbi imbuksid ja seejärel enne serveerimist paar tundi külmas, et või taheneks. Kook säilib külmkapis mitu päeva.