Sandra koogid

Mõte teha kook, mis oleks nagu üks suur kohuke, tekkis mul juba ammu, sest ma olen suur Karumsi kohukeste fänn, aga lihtsalt mitu kohukest korraga ära süüa oleks ju imelik. Lisaks on kohukestel (ja ka šokolaadiglasuuris jäätistel) alati üks häda: glasuuri võiks olla veelgi rohkem, sest see on ju parim osa. Seega mis oleks, kui oleks selline kook, kus kreemise kohipiimatäidise peal on ohtralt glasuuri? 

Internetis on rahvas ise kohukesi teinud küll ja selle põhjal ka koogiretsepti koostasin. Kõige rohkem aitas mind seejuures Ragne Värki blogi, kel nüüd on vist ühes oma kokaraamatus ka täitsa sellenimeline kook. 

Või teeb täidise piisavalt tahkeks, isegi kohupiima ei ole vaja nõrutada. Magustoit maitseb veidi pasha moodi ja sobib seega lihavõttelauale. Sisse võib panna kookoshelbeid või mida iganes, mis ka pasha sisse käib.

21-22 cm lahtikäiv ümmargune koogivorm

Küpsisepõhi 

• 180 g kakaoküpsiseid
• 100 g võid

Täidis

• 200 g toorjuustu
• 400 g tavalist kohupiima
• 100 g toasooja võid
• 8 spl suhkrut
• 1 tl vanilliekstrakti

Glasuur

• 100 g võid
• 2 sl rõõska koort
• 3 sl suhkrut
• 2 sl kakaopulbrit

Viimasel ajal on olnud huvitavad ilmad. Aknast välja vaadates tundub päike nii kutsuvalt soe, aga see on lõks: temperatuur on tegelikult vaevu üle nulli ja puhub lõikav tuul. Aga mis oleks, kui saaks seda päikest nautida nagu “peaaegu õues”? 

Minu meelest on kas siis majaga ühendatud veranda või eraldi klaasmajake-kasvuhoone kui võimalus suve kevadesse ja sügisesse pikendada meie kliimas hämmastavalt vähe rakendatud lahendus. Ja ei, ma ei räägi aiandusest. Rohelus meeldib mulle väga, aga taimedega tegelemine on mulle siiamaani kahjuks võõraks jäänud. 

Eelkõige teeksin ma aga kasvuhoonesse või verandale kohviku. Või korraldaks seal brunche, õhtusööke, pidusid. Lühtrid, valgusketid, küünlajalad…. Kasvuhooned meeldivad mulle eriti ja neid on mõistagi väga erinevaid: nii pisikesi, kus mahub vaevu ringi pöörama, kui hiiglaslikke nagu Kristallpalee. Tartu raekoja plats on jõulude ajal juba aastaid väga võluv oma klaasist külaga.

Niisiis kuhu minna, kui tahta verandal kohvi juua, sest õues istumiseks on liiga külm, aga tuba pole nagu päris “see” ja endal juhtumisi verandat (klaasitud rõdu, terrassi, aiamaja vmt) ei ole?

Supelsakste kohvikul Pärnus on kõige klassikalisem armas veranda. Villa Wesseti restoranil seal samas on veranda. Viigi kohvikul Haapsalus on modernsema ilmega veranda. Pädaste mõisa restorani Alexander terrass on klaasitud. Karjase Saial on kohviku ees väike kasvuhoone laudade ja toolidega. Noa restoran on tervenisti nagu üks suur veranda - ega Eestis merevaadet enamuse ajast teisiti nautida ei saagi, kui külma meretuule eest kaitsva klaasi taga.

Rohkem mul meelde ei tule. Ülejäänud kohad on nagu pigem lihtsalt suurte akendega. Kokkuvõttes peab tõdema, et õigeid kohvikuid verandaga on ainult üks ja kasvuhoonega samuti üks. Parandage mind palun, kui ma kellegi ülekohtuselt unustasin. Ootan huviga. 

Kasvuhoonekohvik… Millalgi mõtlesin selle teostamise praktilistele aspektidele päris põhjalikult. Majaga ühendatud klaasitud ruum on äge, aga erilises vaimustuses olen ma siiski kasvuhoonetest kui õue elutubadest. Neist omakorda on kõige võluvamad vanad, juba päevinäinud, veidi unustatud ja hooletusse jäetud triiphooned. Metsik taimestik, mõni katkine aknaruut. Vanasti olid kasvuhoonetes isegi ahjud. Ma ei tea, kuidas on lood tänapäeva koduaedades (Luunjast ma ei räägi).

Kui ma kõige üleamise pildi* Insta storysse panin, siis minult küsiti, et kas selline koht on päriselt olemas. Küllap ta kuskil on, väikese fotolavastuse abiga. Aga mina küll sellist kohta ei tea. Veel.

P.S. Mitmed elulised asjaolud on tinginud, et ma ei ole mitu kuud ühtegi kooki teinud, aga nii see ei jää. Järgmised pop-up kohvikud on ka juba plaanis.

*Pildid on Pinterestist.