Lõpuks ometi koht, kus võicroissanti kõrvale pakutakse moosi. Kuigi ma just kuskilt nägin, et hea croissanti peale veel moosi panna on pühaduseteotus – moos pidavat käima ikkagi ainult saia, see tähendab prantslaste leiva peale. Croissant ei ole mingi võileib (tartine). Aga õnneks ei leia ma seda videot või postitust enam üles. Maison François on pealinna uusim prantsuse pagariäri uusima luksushotelli The Burman juures, millest kõik (tähendab, kõik saiasõbrad) räägivad.
Juba aastaid tagasi hakkas üks prantslane François Pelgulinnas oma kodus leiba küpsetama: baguette de tradition, pain de campagne, croissant jmt. Ma olin selle koha olemasolust teadlik, aga polnud kunagi jõudnud tema küpsetisi proovima, sest ta küpsetab ainult laupäevaks ja ettetellimisel ning mul läheb alati meelest ära sellisel tasemel planeerimist ette võtta. Ma olen pigem see, kes uitmõtte ajel pühapäeva hommikul kell 9 mööda linna brioche’i taga otsib.
Seega kui lugesin, et François avab oma pagarikoja Maison François, olin väga elevil.
Olen kuulnud räägitavat, et seal on päeval pidevalt järjekord uksest välja, mistõttu võtsin plaani minna saia sööma varahommikul. Saiakoda on avatud Eesti kohta ebatavaliselt seitsmest hommikul seitsmeni õhtul. Pühapäeva hommikul kell 8.05 suutsin uksest sisse astudes igatahes kolme igavlevat teenindajat ehmatada. Tegelikult ei saa öelda, et eestlased ei oskaks varahommikusest soojast saiast lugu pidada – vanas heas Kivi pagaris Viljandis oli kell 7 hommikul alati järjekord uksest välja ja pool 8 paremad palad juba otsas. Kell 10 sai veel ainult torti. Nii et ma ei tea, millised Maison François’i hommikud argipäevadel välja näevad, aga siiski natuke kahtlustan, et vanalinna ei pruugi varasel hommikutunnil väga palju saiasõpru sattuda.
Kuna ma ei suutnud kohe otsustada, pakuti mulle välja hommikusöögikomplekt, millesse kuulusid võicroissant ja pain au chocolat, kohv või tee ning moos ja või. Värske mahl, mis muidu ka klassikalise prantsuse hommikusöögi juurde kuulub, on selles menüüs eraldi. Ma isegi ei uurinud, mis see kõik maksab – olin just vaadanud videot Pariisist, kus Ladurées selline komplekt, millesse kuulus lisaks kahele küpsetisele klaas värskeltpressitud (évidemment) mahla ja kaks makrooni, maksis 25 eurot.
Kõik oli loomulikult väga maitsev ja sain nautida oma lemmikut croissanti-moosi kombinatsiooni. Tegu oli vist virsikumoosiga, ise eelistan aprikoosi, aga nad on väga sarnased. Võid ma niigi võisele croissantile lisada ei tihanud, aga pärast tagantjärgi lugesin, et see oli viga. Külm või pidi lisama värskele croissantile veel täiendavat luksuslikku kreemisust, nii et kui sinna pagarikotta lähete, siis kasutage kindlasti võimalust seda proovida. Lõpuks ei ole prantlaste jaoks võid kunagi liiga palju. Maison François toob seejuures isegi oma või Prantsusmaalt ja Prantsuse või öeldakse (muidugi prantslaste endi poolt) olevat maailma parima.
Pain au chocolat on selline küpsetis, et kõlab idee poolest suurepäraselt, aga samas ei ole ma sellest kunagi erilist elamust saanud. Selles osas suutis Maison François mind üllatada: šokolaad oli võise saia sees mõnusalt kreemine, mitte liiga mõru ega ka mitte liiga magus. Lõpuks proovisin veel ühe madeleine’i ja financier’i ka. Kõik kokku oli lõpuks üllatavalt mõistliku hinnaga: 4 küpsetist ja cappuccioni läks maksma ainult 13 eurot. Koogid, tõsi küll, maksavad 7 eurot tükk, aga nende proovimine jääb järgmiseks korraks. Samuti on plaanis proovida baguette’i ja teisi prantsuse leibasid. Ostaks koju kaasa ja hangiks veel Prantsuse võid ja Bonne Maman’i moosi ka sinna peale ja…
Mida neil ei olnud, oli brioche feuilletée ja teenindajad vaatasid mind küsimise peale sellise pilguga, et “teate, brioche’i tehakse siiski pärmitaignast”, aga tegelikult küpsetab François mõnikord ka seda, kuigi tema põhimenüüs seda ei ole. Ühtlasi sain teada, et François ise toimetab siiski endistviisi Pelgulinnas oma puuküttega kiviahju ees ja hommikul tuuakse sealt värsked leivad vanalinna pagarikotta. Viennoiserie valmistavad aga teised pagarid kohapeal François’i retseptide järgi.
Kokkuvõttes meeldis Maison François mulle rohkem kui eelmisel korral testitud SUMI Krulli kvartalis. SUMI puhul oli pärast kahjuks tunne, et kõik oli natuke liiga rasvane ja tükk aega raske olla, aga tegelikult ei tohiks heast võist sellist tunnet kunagi tekkida.
Et sai on tervisele halb? Saial ja saial on vahe. Erinevus algab sellest, kuidas vili on kasvatatud ja lõppeb taigna valmistamise võtetega. François väidetavalt isegi jahvatab oma jahu ise, nii et see on nii värske kui olla saab rääkimata käsitsi sõtkumisest.
Kell 9 pagarikojast väljudes oli linna ikka veel vaikne. Tallinna vanalinna tänavad, tuletasid päikeselisel kevadhommikul isegi veidi Aix-en-Provence’i meelde. Koduvärava juurde jõudes hüppas vastasmaja kass aknale mind tervitama. Mõnus.
