Tühjad tänavad üksikute varaste jalutajatega. Isegi ükski kass pole veel oma aknavaatluste tööpäeva alustanud. Ainult kalameeste suurkogu järjekordne päev jõel on kindlasti juba alanud. Astud tuppa ja ühtlasi ajas tagasi - kohvik nagu elutuba, mida sul kunagi olema ei saa. Anfilaad, kahepoolsed tahveldisega uksed, pottahjud, vanad puidust topeltaknad, laudpõrand, veranda, sinised viini toolid nagu veebruaritaevas. Koht, kus värvide ja mustrite kasutamisel pole kõheldud ega peeta paljuks põletada küünlaid hommikul kell pool 10 tõusva päikese säras. Koogilett, kus kõik koogid on head – see on ülimalt haruldane olukord ning jah, ma olen nende 15 tegutsemisaasta jooksul peaaegu kõiki proovinud. On Supelsakste napoleon, mis on kõige lähemal mille feuillele, mida ma Eestis tean. On sakste kardemoni-sukaadirull, mille laadset retsepti Ragne kunagi jagas. Supelsaksad on põhimõtteliselt minu unistuste kohvik, mida ma peaksin, kui minu käsutuses oleks selline veranda ja aiaga vana puitmaja, aga peamiselt siiski piisavalt kannatust, et avada igal jumala hommikul uksed külalistele. Sest mis see kohviku pidamine oma olemuselt muud on kui lõputu külaliste võõrustamine. Üks pidev koristamine, kokkamine ja meele lahutamine. Väljapanek letil korda, puhas lina lauale, küünlad põlema, värsked lilled vaasi, kleit selga. Elevus, kui külalised saabuvad, ja õnnis rahulolu, kui nad rõõmsate nägudega lahkuvad.
Võib-olla kodus ei paneks igasse tuppa erinevat William Morrise tapeeti ega värviks lauda siniseks (kuigi ma just värvisin roosaks ... + roosad toolid, päriselt ka) värsketest lilledest vaasis rääkimata, aga on ütlemata mõnus teada, et üks selline elutuba on Pärnus ootamas. Soovitangi muide külastada nüüd kohe, suvel on seal raske kohta saada ning vaikus ja rahu on muidu ka mõnusad.
Eriti võluv on see, et tegu on pereettevõttega ja unistuse täitmisega inimese poolt, kellel pole mingit toitlustuse alast tausta. Kohviku loomisest saab lähemalt lugeda siit.
